Koolis oli samuti minu üheks lemmik õppeaine käsitöö. Mulle kohe meeldis ennast proovile panna ja huviga ootasin lõpptulemust, et mis siis seekord suutsin valmis nikerdada.

Üks eredamaid mälestusi käsitöötunnist oli see, kui pidime käsitööprojekti tegema. Ei mäleta küll mis klassis see oli, aga olime eelnevalt tikkimispisteid õppinud. Valmistusin projektiks tõsiselt. Otsustasin  õmmelda ümmarguse padja, millele on tikitud kitsekese pilt. Inspitatsiooni sain ühel vanalt kitse kujuliselt välismaa kaardilt mille vanatädi oli mulle aastaid tagasi andnud-minu lemmik kaart.  Tegin visandi. Mäletan, et joonistasin kõigepealt sarnase kitsekese paberile, siis kui soovitud tulemus käes, kopeerisin pildi beezile siidisarnasele kangale, tikkisin helelilla triibulise, mustade äärtega umbes 20 cm kitsekese. Lõikasin kitsekese ümbert kanga ümmarguseks, et tekiks padja esikülg, samuti sai lõigatud ümmargune tagumine külg, kahe külje vahel sai lisatud umbes 10 cm kroogitud riba – padja kuju inspiratsiooni sain enda kodus ühest vanaema õmmeldud padjast. Padi tuli kaunis, pere kiitis, olin oma saavutuse üle uhke. Hommikul viisin padja rõõmsalt kooli käsitööõpetajala ja tagasiside oli – “SEE EI OLE SINU TEHTUD PADI”. Muidugi langes mu maailm kokku, sai nutuga koju mindud, ema läks kooli õpetajat sõimama…jne… Aga see vahejuhtum mind ei heidutanud, padi saadeti üleriigilisele näitusele ja nii saigi minust käsitöökummardaja